KÕIGE KEELATUMAD


Nõukogude Liidus polnud Läänes tehtud filmid teatavasti eriti soositud. Mõned filmid olid siin aga keelatumad kui teised. Neid luges NSV Liit sedavõrd ohtlikuks, et üritas takistada nende näitamist mitte ainult sotsialismileeris vaid ka Soomes ning Lääne-Euroopas. Näitleja John Wayne pidas Stalin aga nii vastikuks tüübiks, et kaalus tema füüsilist kõrvaldamist.
Sellel aastal PÖFFi raames esitatav kava “Kõige keelatumad” ongi kokku pandud sedalaadi filmidest. Valiku tegemist kergendas asjaolu, et kommunismi olemust ja selle kuritegusid käsitlevaid filme pole Läänes tegelikult palju tehtud. Eriti suureks paisub kontrast võrreldes natsismi paljastamisele pühendatud filmide hulgaga, mis holocausti teadvustamisel on etendanud ülimalt olulist rolli.
Sellise vahe tagamaid tuleb otsida ühelt poolt Lääne jätkuvas suutmatuses mõista hukka kommunism ning tema poolt toime pandud kuriteod ning teiselt poolt Hollywoodi keskmisest suuremas pahempoolsuses. Kui mõnel kommunismi kuritegusid käsitleval ekraaniteosel õnnestus ka ekraanile jõuda, materdati see kriitikute poolt “külma sõja produktina” halastamatult maha. On koguni öeldud, et kommunismi paljastava filmi tegemine on Hollywoodis praktiliselt võimatu. Kuigi antud kava koostamisel on piir tõmmatud 1980. aastate keskpaika, pole ka selle järel kommunismi kuritegudest just palju filme tehtud. Pigem on neid valminud Hollywoodist väljaspool, eeskätt kommunistlikust süsteemist vabanenud riikides. Läänes näib siiamaani olevat levinud soovimatus aru saada kommunistlike reþiimide poolt korda saadetud kuritegude ulatusest. Neist rääkimist seostatakse vahel koguni katsega puhtaks pesta natslikke kurjategijaid, kelle vastu Nõukogude Liit II maailmasõjas võitles. Seda, et II maailmasõjale panid Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisega aluse Hitler ja Stalin käsikäes, ei soovita siiamaani tunnistada.
Seetõttu langebki suur hulk kavas esitatud filmidest Ronald Reagani valitsemisaega, kes endise filminäitlejana omas keskmisest suuremat mõju Hollywoodis ning seetõttu isiklikult toetas mitmegi kavas esitatava filmi ekraanile jõudmist. Erilist tähelepanu väärib nende seas Reagani lemmikraamatu “Eleni” alusel vändatud film, mis kommunismi kuritegude kõrval käsitleb ka nende eest kättemaksmise teemat.
PÖFFil esitatavast kavast on välja jäetud puhtakujulised action-filmid – Bondid, Rambod ja Rockyd – mis kommunistlikku süsteemi vaid pealispindselt puudutasid. Samas tuleb tõdeda, et tehtud kriitikale vaatamata on mitmed “kõige keelatumate” hulka kuulunud filmid jätnud püsiva jälje filmiajalukku. Raamatus “1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema” on järgnevast kavast koha leidnud neli filmi. On kahju, et mõni kavasse planeeritud film, nagu näiteks Constantin Costa Gavrase omal maailmas tugevaid reaktsioone tekitanud “Ülestunnistus” viimasel minutil sellest välja pidi jääma. See-eest on kavas aga mõned kõige kurikuulsamad “keelatud” filmid, mille vastu NSV Liit omal ajal lausa ülemaailmse propagandasõja käivitas. Jutt on 1984.aastal valminud filmist “Punane koidik” (Red Dawn), mis kirjeldab Ühendriikide vallutamist NSV Liidu poolt ning väikese noorterühma lootusetut partisanisõda selle vastu. “Punane koidik” langes raevuka kriitika alla mitte ainult NSV Liidus, vaid ka Läänes. Kriitikud pidasid muuhulgas täiesti uskumatuks stseene, kus punaväelased rahulikke elanikke mõrvasid, neid pantvangi võtsid või koonduslaagritesse sulgesid. Punaarmee vallutuse üle elanud rahvastele on sedalaadi stseenid ja veel palju muud paraku enam kui tuttavad, nagu ka relvavõitlus sissetungijate vastu.
Teiste filmide seas on kavas kolm George Orwelli raamatute järgi tehtud filmi, aga ka väikese eelarvega tehtud ekraniseering A.Solzenitsõni Siberi-ülevaatest “Üks päev Ivan Denissovitúi elust”, mis Solzenitsõnile endale siiski vägagi meeldinud oli. Kavas on multifilme, komöödiaid, psühholoogilisi põnevikke, seiklusfilme ning dokumentaalfilmi sugemetega ajastudokumente. Enamik esitatavatest filmidest on vändatud lääneriikides, kolm filmi pärinevad aga Poola lühikesest vabadusperioodist “Solidaarsuse” liikumise kujunemise ja tõusu ajast 1970.aastate lõpus ning 1980. aastate alguses. Kava koostajana on mul eriti hea meel, et lõpuks ometi jõuavad Eesti vaatajate ette Andrzej Wajda kuulsaimad filmid “Marmormees” ja “Raudmees”, milles viimases mängib “Solidaarsuse” juht Lech Walesa muuseas iseennast. Neile lisaks on kavas Ryszard Bugajski 1982.aastal valminud “Ülekuulamine”, mis vahepeal Poolas kehtestatud sõjaseisukorra tulemusel keelustati. Bugajskil õnnestus siiski Poolast Kanadasse põgeneda ning salaja kaasa viia filmi videokoopia. Kuigi kinodesse film ei jõudnud, sai Bugajski seda näidata rahvusvahelistel festivalidel.
Loodan, et esitatav kava pakub nii vaatamisrõõmu kui mõtlemisainet. Kuigi mitmed Läänes kommunistliku argipäeva kohta esitatud pildid tunduvad ülepingutatute ja vahel naljakatena, ameerika näitlejate kohutaval kombel vigane vene keel aga lausa kohutavana, võiks see viia mõttele, et meie kui kommunismi all aastakümneid elanute kohus on arusaamine tollal toimunust kogu ulatuses maailmani viia. Kasvõi juba sellepärast, et kommunistlik vägivald enam kuskil ei korduks.

 
   
 
 
 
 
Filmiotsing

Märksõna
Kuupäev
Kino
Režissöör
Programm
Päritolumaa

» Otsi
Uudised

25.10.2006 | Tallinna Kinomajas peetakse Rahvusvahelist Animapäeva »

24.10.2006 | Ungari filmipäevad lõpetab M. Jancsó legendaarne film »

22.10.2006 | Tuntud tundmatud ungari filmid »
PÖFFi postiljon

Tunne ennast mugavalt - liitu PÖFFi meililistiga ja meie e-postiljon toob värsked festivali-uudised otse sinu postkasti!
» Liitu