Rainer Werner Fassbinder (1945 - 1982)

Mees, kes armastas lõhkisi pükse, kauboisaapaid ja nahktagi, kelle süüdlaslike silmadega näos tantsis ebalev pilk ja suunurgas rippus alati tossav sigaret. Maailm polnud tema jaoks iial nii aus, et seda korralagedust või väljendusmaneeri oleks olnud põhjust peita. Suure sajandi südametunnistus, mis valgel linal verepiiskadele viitab.

37-aastaselt surnud Rainer Werner Fassbinderit (edaspidi RWF) võib sõna otseses mõttes pidada tööhulluks, kes aastas tegi keskmiselt neli-viis filmi. Kolmeteistkümne aktiivse tööaasta jooksul (1969 – 82) valmis RWF käe all 37 mängufilmi, millede stsenaariumid kirjutas ta enamasti ise. Lisaks sellele osales ta oma filmides ka näitlejana ning kirjutas kümneid teatrietendusi. Kokku lavastas RWF 40 tele- ja mängufilmi, kõigele krooniks 931-minutilise TV-minisarja "Berlin Alexanderplatz" (1978-80).


Esimesed eluaastad veetis RWF Münchenis, vahetades kümne aasta jooksul viis kooli. Aastatel 1963 – 1966 õppis ta teatristuudiotes näitlemist ja lavastamist. Töötades teatris, proovis RWF juba siis osaleda filmitegemises, olles dokumentaalfilmi "Lootuse grupp" assistendiks.
Fassbinder debüteeris kinolinal 1965. aastal lühifilmiga "Linnahulgus". Noorte dramaturgide konkursil Münchenis autasustati teda 1966. aastal preemiaga näidendi "Tükikese leiva eest" eest. 1967. aastal tuli RWF välja teine lühifilm "Väikene kaos". Nii algas Fassbinderi loominguline teekond, mis lõppes järsku, nagu seda geeniustega tihti juhtub...


Fassbinderi esimeseks täispikaks mängufilmiks oli 1969. aastal tehtud gangsterifilm "Armastus on külmem surmast". Samal aastal vändatud "Katzelmacher" ja "Katku jumalad" ning "Ameerika sõdur" (1970) järgisid põhimõtteliselt sarnast ideed – filmide peategelased tõstavad mässu kodanliku ühiskonna vastu sellega, et hakkavad kurjategijateks ning politseinikud omakorda kasutavad pigem gangsterite võtteid. Fassbinderi üks põhiteemasid on vastuhakk kehtiva ühiskonnakorra vastu ning tavaliselt on keskseks karakteriks lihtne inimene, kes kas mugandub ühiskonnaga või hävitab ennast.

Järgmine silmapaistev töö "Petra von Kanti kibedad pisarad" äratas 1972. aastal suurt tähelepanu Berliini filmifestivalil, ning avab vaatajatele Fassbinderi uue teema. See on iseseisev naine, kellel on piiramatu vabadus. Filmi kangelanna Petra von Kant jõuab lõpuks järeldusele, et kõige tähtsam on armastada ilma pretsentsioone esitamata.

Naise vabaduse ja armastuse teema tõuseb teravalt üles ka 1974.aastal Cannes’is ˛ürii eriauhinna võitnud filmis "Hirm sööb hinge seest", kus on kesksel kohal vananeva naise ja mustanahalise võõrtöölise kiindumus, mis loomulikult ei leia poolehoidu kummalist suhet jälgivates ümberkaudsetes.

Mõneti pöördeliseks Fassbinderi loomingus osutus 1975.aastal valminud "Mamma Küsteri taevaminek", kus tal tekib distants nii oma tegelaste kui ka aine suhtes. Filmi nimitegelane mamma Küster tapab meeleheitehoos oma ülemuse ning teeb siis ka endale lõpu peale. Sündmust kajastab ka kõmupress, ning sellest lõikab kasu Mamma Küsteri tütar, kes tantsib ööklubis.

Rahvusvahelise kuulsuse saavutab RWF 1978.a. filmiga "Maria Brauni abielu", mis saavutas suure tähelepanu, ning kandideeris parima võõrkeelse filmi Kuldgloobusele. Fassbinderi üks lemmiknäitlejannasid Hanna Schygulla pälvis nimirolli eest parima näitleja autasu Berliini festivalil ja sai tõuke osalemaks veel mitmes Fassbinderi filmis, nagu "Berlin Alexanderplatz", "Kolmas põlvkond" (1979) ja "Lili Marleen" (1981).

Fassbinderi viimaseks filmiks jäi 1982.a. läbi raskuste vändatud "Querelle", mille ilmavalgust Fassbinder ise ei näinudki. Sakslaste Balzac’iks kutsutud geenius suri 10. juunil 1982 kokaiini üledoosi tõttu. Tema surnukeha kõrvalt leiti filmiprojekti "Rosa Luxemburg" käsikiri…


Veel Fassbinderist...

Fassbinderi nimel on eriline aura, juba eluajal sai ta müüdiks. Teda peeti türanniks, keda võib üksnes armastada ja vihata. Neist tunnetest olevat ta saanud jõudu. Fassbinder soovis olla suurem kui elu, selleks ei piisanud ainult lavastamisest, ta tahtis surra kinolinal. Ta vihkas iseennast sellisena, nagu ta oli, ja armastada oma peegelpilti, milleks soovis saada…

Fassbinder oli filmitegija ja Saksmaa kroonik, teatud määral antisemiit ja moesuundade kujundaja. Tal olid omad lemmikud, kellega ta samastus: boheemid, kunstnikud, intelligents. Tema filmide peaosi mängisid tihtilugu naised, nendega olevat kergem ja meeldivam töötada kui meestega.

Fassbinder oli 14-aastane kui ta pihtis emale oma homoseksuaalsusest. Ema ei uskunud poega elu lõpuni. Fassbinder oli tegelikult biseksuaal, kellel olid suhted mitme tema põhinäitlejatariga. Ühega, Ingrid Caveniga, ta koguni abiellus, ent räägitakse et pulmaööl olevat Fassbinderi kõrval olnud keegi mees ja naine magas samas toas temast eraldi.

Fassbinder soovis kogu elu saada isaks, kuid naised keeldusid temaga last ilmale toomast, pidades teda pereeluks sobimatuks. Tema suurim armastus oli Hanna Schygulla, kellest Fassbinder tegi maailmatähe.

Fassbinderi suhted meestega on veelgi legendaarsemad kui tema naissuhted. Filmis "Hirm sööb hinge seest" peaosa mänginud araablane El Hedi Ben Salem oli valmis Fassbinderit tapma kui too ta hülgas. Hiljem poos Salem end üles ühes Prantsuse vanglas. Ka Armin Maier, kes mängis paljudes Fassbinderi filmides, tahtis oma armukest tappa, ent lõpuks leppis vabasurmaga nende ühiskorteris re˛issööri sünnipäeval. Fassbinder elas kokku ka ühe oma põhinäitleja Kurt Raabiga, ent seegi suhe katkes…

Kasutatud katkendeid ajakirjast "Teater.Muusika.Kino"  1983 ja 1996.

Fassbinderi loomingu ja filmide kohta saad väärtuslikku lisa SIIT

 
   
 
 
 
 
Uudised

25.10.2006 | Tallinna Kinomajas peetakse Rahvusvahelist Animapäeva »

24.10.2006 | Ungari filmipäevad lõpetab M. Jancsó legendaarne film »

22.10.2006 | Tuntud tundmatud ungari filmid »
PÖFFi postiljon

Tunne ennast mugavalt - liitu PÖFFi meililistiga ja meie e-postiljon toob värsked festivali-uudised otse sinu postkasti!
» Liitu